Unistustes elamine on uinutav. See aitab püsida suhetes, mis on ammu kiiva kiskunud ja kus ei ole tõsiseltvõetavaid märke, et olukord hakkaks paranema. Ometi loodame hoolimata kõigest, et lähedane inimene muutub just selliseks nagu meie tahame. Oodates päeva, kus tema on jälle hea ja tore, aitab mööda vaadata sinu rahuldamata vajadustest ja “perekonda „koos hoida“.
Loodame, et ta hakkab hindama seda kui palju oleme tema nimel pingutanud. Loodame, et ta lõpetab tarvitamise ja saab aru kui halvasti see tervisele mõjub. Loodame, et saame koos vanaks ja õnnelikuks kuigi tema käitumine muutub järjest hullemaks.
Kui inimesed ei tunne ennast piisavalt enesekindlana, siis nad usuvad, et oma vajaduste eest hoolitsemine on isekas. Selle asemel pühenduvad nad teiste inimeste vajadustele lootuses, et vastutasuks hakatakse ühel päeval nendest rohkem hoolima kui oma sõltuvusest. Kaassõltlased annavad vastutuse oma heaolu eest teise inimese kätesse koos lootusega, et TEMA saab oma vigadest aru ja muudab ennast.
Darlene Lancer, tuntud ameerika kaassõltuvuse spetsialist kirjutab raamatus „Codependency for Dummies“, et ootused on retsept, millega saab tellida kannatusi. “Kui sul on plaan, milline partner peaks olema ja kuidas käituma, siis sa lood endale elu, mis on täis pettumusi. Kui sa ootad, et sulle lähedane inimene hakkaks käituma viisil, mis talle endale ei meeldi või mis on vastuolus tema olemusega, siis te lõpetate suurte tülidega.”
Sageli algavad ebarealistlikud fantaasiad lapsepõlves, kuna see on psühholoogiline kaitsemehhanism. Kui olime veel lapsed, aitas lootus emotsionaalselt ebaturvalise keskkonnaga hakkama saada. Juhul, kui pidime olema varakult iseseisvad ja kõigega ise hakkama saama, siis unistasime vanemast, kes tunneks siiralt huvi, kuidas mul läheb. Kui kodus palju tülitseti, unistasime vanemast, kes hakkaks kaineks või enam ei karjuks. Kui olime palju üksinda, unistasime täiskasvanust, kes oleks kodus ja me ei peaks tundide kaupa aknal ootama. Lootsime, et see lihtsalt juhtub, just nii nagu muinasjutus.
Kui sinu lapsepõlves juhtus sarnaseid olukordi ja sul ei olnud kellegagi oma muret jagada, siis võis juhtuda, et jäid minevikku emotsionaalselt kinni. Lapsena kogetud abitus ja otsus üksi kõigega hakkama saada jääb meid elus saatma. Meie Sisemine Laps jääb lootma, et teised hindavad meid siis kui oleme vastutustundlikud.
Partneri kohustuste enda kanda võtmine aitab tunda end olulisena. Konfliktist hoidumine aitab tunda ennast hea inimesena. Kõik need pealtnäha õiged tegevused aitavad eitada oma olukorda, kõike seda mis teeb sind üksildaseks ja rahulolematuks. Teiste probleemidele keskendumine aitab sul unustada sisemist valu.
D. Lancer väidab, et selleks, et hinnata kas sinu lootused ja ootused on realistlikud või mitte, tuleb otsa vaadata faktidele. Kas see inimene üldse tahab ja on võimeline oma harjumusi muutma? Kuidas ta on varasemalt sinu soovidele reageerinud? Kui sa oled korduvalt palunud tal oma käitumist muuta ja ta pole seda teinud, siis on sinu ootused ebarealistlikud.
Ebarealistlikud ootused ja liigne vastutamine tema elu eest aitab tal jätkata oma harjumustega! Kui asetame oma sisemise rahu ainult ühele kaardile, et partner hakkab tulevikus paremini käituma, siis loobume vastutusest oma elu eest. Senikaua kuni meie ise oma käitumist ja mõtlemist ei muuda, ei lõpeta sinu lähedane joomist, armukeste pidamist, raha raiskamist jne.
Keegi ei vali vabatahtlikult hakata sõltlaseks ega kaassõltlaseks. Kui inimese harjumused muutuvad vajaduseks ja sundkäitumiseks siis võib kahtlustada sõltuvust. Kooselu toimiva või mittetoimiva sõltlasega mõjutab alati lähedaste inimeste elu. Kaassõltuvus on samasugune haigus nagu igasugune teine sõltuvus kuna ta on progresseeruv ja kahjustab tervist.
Sõltuvusest ja kaassõltuvusest tervenemine ei ole sündmus vaid pikk protsess. Tervenemiseks on vaja omasugustega ausalt oma kogemusi jagada ning harjutada uutmoodi mõtlemist ja käitumist. 29.08.23 alustan aastase enesearengu grupiga sõltlaste lähedastele. Info: www.hingamistuba.ee
