Mõnel lapsel võib jääda lapsepõlv liiga lühikeseks. Ta kaotab oma lapsepõlve kui võtab varakult üle täiskasvanute kohustused nagu näiteks nooremate laste magama panemise või koolitööde kontrollimise. Mõnikord ei näe nad isegi täiskasvanuna selles midagi erilist, et pidid esimeses klassis briketti tuppa tassima, vanemate muresid kuulama või nende tülisid lahendama.
Milline on vanemlikustatud laps?
Enamasti ei ole lapse varajane iseseisvus mitte märk tema küpsusest, vaid sellest, et tal ei ole olnud võimalik olla lihtsalt laps. Sageli on ta väliselt arukas, kohusetundlik, abivalmis. Mingil põhjusel on tema elus läinud lapse ja vanema rollid vahetusse, sest vanem on hakanud talle toetuma rohkem kui selles vanuses ja arengustaadiumis oleks sobiv. Seda raske tähele panna, sest laps ei pruugi paista välja õnnetu või häiritud. Tema on selles keskkonnas üles kasvanud ja talle tundub kõik normaalne. Ometi käib see kogemus lapsega kaasas nagu tume vari ja sellel on üsna tugev mõju kogu järgnevale elule.
Probleem ei ole kindlasti selles, kui lapsed mõnikord aitavad oma vanemaid eakohaste koduste töödega, vaid selles kui vastutus on pidev, tema jaoks liiga suur ning ei ole eakohane. Näiteks mõnikord hoolitsevad vanemlikustatud lapsed ka oma vanemate eest. Nad äratavad ema hommikuti üles, panevad isale teki peale, kui too jääb teleka ette magama. Kui vanemate vahel on tülid, siis läheb laps vahele või muutub ühe vanema usaldusisikuks ning aitab lahendada olukorda, kuidas leida teine vanem keset ööd linna pealt üles.
Nendel lastel tekib liiga kõrge taluvuslävi, kuna on väiksest peale on nad õppinud elama „ameerika mägedel“ ja harjunud kriisidega. Nad on harjunud olema kuulaja rollis ja õppinud käituma nagu „väike täiskasvanu“, kes aitab langetada otsuseid, kuna vanem on meeleheitel ja üksi.
Kuidas kasvab lapsest „väike täiskasvanu“?
Laps ei tee teadlikku otsust hakata vastutama täiskasvanute tunnete ja vajaduste eest. Sageli muutub vanemlikustatud lapseks pere esmasündinud poeg või tütar, sest vanemad ei oska oma rolli veel hästi kanda ja ei tea, kuidas luua lapsele emotsionaalselt turvaline keskkond.
“Lapsed vajavad järjepidevust ja struktuuri. Kui vanemad ei suuda seda pakkuda, siis otsib laps ise võimalusi, kuidas seda tagada. Koduse vastutuse võtmine pakub stabiilsust nii talle endale kui ka teistele pereliikmetele.” Claudia Black ” Minuga ei lähe iialgi nii”
Laps võtab alateadlikult vastutaja rolli ja hakkab „suureks“, kuigi on veel väike. Vanemad ei pruugi mitte midagi teada lapse arengulistest vajadustest, nad võivad olla ise emotsionaalselt ebaküpsed ega kujuta üldse ette, kuidas nende käitumine mõjutab lapse arengut.
Tüüpilised olukorrad, kus lapsepõlv läheb kaotsi:
- Kui keegi pereliikmetest on aine- või protsessisõltuvuses
- Kui vanemate vahel on pidevad tülid, karjumine ja kaklused
- Kui keegi pereliikmetest on emotsionaalselt või vaimselt tasakaalutu
- Kui vanemad ei oska oma emotsioone reguleerida
- Kui üks vanem on puudu või emotsionaalselt kättesaamatu
Sellistes olukordades jääb laps tihti oma emotsioonidega üksinda ja on väga tavaline, et tema emotsionaalsed vajadused jäävad piisava tähelepanuta. Ta ei tunne ennast turvaliselt ega väärtustatuna, kui vanemad on väga hõivatud omavahelise võimuvõitluse ja iseenda emotsionaalse tasakaalutusega.
Seetõttu on meil vanematena kõige olulisem märgata, mida laps tunneb, kui peres on keerulised ajad. Kas me anname lapsele võimaluse rääkida endast ja kas me oskame teda kuulata ilma tema juttu pisendamata. Kas me pakume talle kaitset ja lohutust, kui ta kardab?
Kas jätame lapsele õiguse jääda lapseks, kellele seatud ootused on eakohased? Kas ta tohib olla ebatäiuslik laps, kes alles õpib asju tegema? Kas oskame luua lapsele kogemuse, et ta on väärtuslik sellepärast, et ta on siia ilma sündinud, nii nagu ta on või hakkab laps varakult tundma, et tema väärtus sõltub ainult sellest, kui hästi ta perekonna vajadusi ära aimab ja neid rahuldab.
Kuidas kaotatud lapsepõlv võib mõjuda?
Pidev teiste eest hoolitsemine on emotsionaalselt ja füüsiliselt väsitav ning kurnav töö isegi täiskasvanutele. Kui seda on sunnitud tegema alaealine laps, kes alles kujuneb välja, siis tema jaoks on see eriti raske.
Eesajukoor ehk prefrontaalne korteks on oluline ajuosa, mis eristab inimesi loomadest. Seda seostatakse kõrgemate ajufunktsioonidega nagu otsuste langetamine, probleemide lahendamine, enesekontroll, distsipliin, emotsioonide reguleerimine. Seal asub ka meie töömälu ja võime kiusatusele vastu hakata. Vähesed teavad, et see prefrontaalne korteks saab täielikult küpseks alles 25. eluaastaks. See selgitab, miks isegi noored täiskasvanud ja teismelised ei oska riske adekvaatselt hinnata ja oma emotsioone reguleerida.
Mõnikord kui lapsed kasvavad peres, kus üks vanem on väga ebakindel, puuduliku enesekontrolliga või sõltuvushaige, on lapsel veel keerulisem hakkama saada talle seatud ootustega. Vahel peavad lapsed loobuma oma hobidest, sõpradest või eesmärkidest, sest lojaalsus oma perele on olulisem.
Lisaks peab laps saama üksinda hakkama väljaspool perekonda ettetulevate raskustega, sest ta tunneb, et tal ei ole kellegi poole pöörduda. Just väliselt tublid ja kohusetundlikud lapsed jäävad sageli tähelepanuta, kuigi nad on väga hädas oma kogemuste ja tunnetega. Neil pole vanemaid, kellel oleks ressursse olla kohal, märgata, kuulata, juhendada ja lohutada oma last.
Lastel, kes ei ole kunagi näinud milline on vastutustundlik vanem, milline on normaalne suhe, kuidas täiskasvanud lahendavad konflikte ja lepivad ära, ei ole kogenud adekvaatset eeskuju. Neil ei ole oskusi teha seda mida elu on sundinud neid tegema.
Milline on vanemlikustatud laps täiskasvanuna?
Kui lapsed peavad liiga varakult vastutama asjade eest, milleks neil puuduvad teadmised ja võimekus, siis kasvavad nad väliselt tugevaks ning seesmiselt hapraks inimeseks. Nad õpivad saavutuste ja tublidusega varjama sisemist ebakindlust ja väärtusetust. Karjääris võivad nad jõuda väga kaugele, kuid lähisuhetes jäävad jänni, sest kannatavad madala enesehinnangu, puudulike piiride, ärevuse või depressiooni käes.
Sagedased tunnused:
1. Võtad teiste eest liigselt vastutust
Teiste probleemid hakkavad kiiresti tunduma sinu probleemidena.
2. Sul on raske öelda „ei“
Keeldumine või oma vajaduste väljendamine võib tunduda isekana.
3. Märkad teiste vajadusi enne kui teadvustad enda omi
Sa ei märka enda sees toimuvat või oska leida selle jaoks sõnu. Mõnikord sa isegi ei tea, mida sa ise tahad, enne kui olukorrast eemaldud.
4. Abi küsimine on ebamugav
Oled harjunud olema inimene, kes saab ise hakkama. Abi vajamine tundub sulle nõrkusena.
5. Sul on raske puhata
Puhkamisega võib tekkida süütunne. Pidevalt on tunne, et peaksid ikkagi midagi kasulikku tegema.
6. Võtad suhetes hoolitseja või päästja rolli
Satud kergesti suhetesse, kus keegi vajab palju tuge ja abi ning astud automaatselt “tugemama” rolli.
7. Teiste pettumus tundub ohtlik
Konflikt või kellegi pahameel võib tekitada ebaproportsionaalselt tugeva ärevuse.
8. Sul on raske teisi usaldada
Kipud liigselt olukordi kontrollima ja sulle ei meeldi ülesandeid delegeerida.
Kaassõltuvus ja kaotatud lapsepõlv
Laps, kes peab liiga ruttu suureks kasvama hakkab uskuma, et tema ise ei ole oluline. Tema väärtus on sõltunud teistele meeldimisest ja nii võib ta ka täiskasvanuna otsida turvatunnet ning väärtust teiste ootuste rahuldamisest. Ta usub, et enda vajadustega arvestamine on isekas ning satub kergesti päästja rolli.
Kaassõltuvuse üks peamisi tunnuseid on enda vajaduste regulaarne ohverdamine selleks, et teistel oleks lihtsam või nende elu korda teha. Oleme enda küljest justkui lahti ühendatud ning meie väärtust tõestab kohusetundlikkus, saavutamine ja teiste probleemide eest liigse vastutuse võtmine.
Vanemlikustatud lapse piirid
Komme keskenduda endast väljapoole sisaldab ka ülitundlikkust ja võimet kiiresti märgata ning hinnata olukorda. Võib – olla oli sul lapsena koolist koju tulles esimeseks mõtteks:
- Kas täna on kodus rahulik?
- Kas isa on kaine või mitte?
- Kas keegi vajab abi?
- Mis tujus ema on?
Liigselt teistele keskendudes ei õpi me oma sisemaailma märkama ega oska endalt küsida: „Mida ma praegu tunnen? Mida ma vajan, kui ma nii tunnen? Kas ma tahan seda teha? Kas see sobib mulle?“
Täiskasvanuna unustad sa kergesti oma piirid või märkad neid alles siis, kui oled teistel lasknud nendest juba üle minna. Saad näiteks liiga hilja aru, et tegelikult sul pole ressursse, et kedagi aidata või võtta endale lisatööd.
Kas kaotatud lapsepõlvel on ka positiivne külg?
Muinasjuttude kangelased on sageli lapsed, kes pidid väga ruttu suureks kasvama ja seetõttu võib tekkida tahtmine seda kuidagi romantiseerida. Keerulistes oludes üles kasvamine pakub võimaluse arendada endas välja omadusi, millest võib hilisemas elus olla palju kasu.
Vanemlikustatud lapsest kasvab sageli abivalmis, empaatiline, kohusetundlik ja töökas inimene, kes suudab raskustes säilitada selge pea. Ta on enamasti väga iseseisev ja hea inimeste tundja. Need on tugevused, mis on osa sinu sisemistest ressurssidest kuid samas ei tee nad lapsepõlves kogetud üksindust ebaoluliseks. Oluline on õppida kasutama neid omadusi nii, et nad ei töötaks sinu vastu.
Empaatia ei pea automaatselt sisaldama enda vajaduste unustamist. Kohusetunne ja vastutus ei pea alati tähendama liigse vastutuse võtmist. Iseseisvusega ei peaks kaasnema uskumus, et kõigega tuleb üksi hakkama saada ning abi küsimine on nõrkadele.
Kuidas terveneda, kui lapsepõlv jäi liiga lühikeseks?
Taastumine algab teadvustamisest, näiteks kui sa hakkad märkama kohusetundliku lapse rolli, mida sa oled pidanud oma iseloomu osaks. Pane tähele, millistes olukordades tekib sinus tunne, et sina pead võtma vastutuse ja ainult sina suudad selle lahendada. Kas sa hakkad kiiresti pakkuma lahendusi, ilma et keegi oleks seda sinult palunud? Juba selle mustri märkamine on väga oluline samm.
Samuti tasub õppida kuulama enda vajadusi. Vanemlikustatud lapsena tajud sa kiiresti, mida teised vajavad kuid sul on palju raskem märgata ja välja öelda, mida sa ise vajad. Seetõttu võib lihtne küsimus: „Mida mina tunnen ja vajan? Mida ma praegu tahan? Millest ma unistan?“ olla võõras ja tunduda lausa isekas.
Piiride väljendamine ei tähenda tingimata vastasseisu või „ei“ ütlemist. Palju parem on alustada väikestest asjadest. Näiteks pausi võtmisest selle asemel, et kohe „jah“ öelda. Palu endale mõtlemisaega ja kasuta seda, et tunnetada, kas sul on ressursse või mitte. Alusta turvaliste inimestega, kelle puhul sa tead, et midagi hullu ei saa juhtuda, kui sa tema probleemi jätad talle endale lahendada.
Üks raskemaid asju, mis piiride väljendamisega võib kaasneda on teiste pettumuse talumine. Eriti siis, kui oled lapsena uskunud, et sina vastutad teiste heaolu eest. Sellistes olukordades on hea meeles pidada, et teiste reaktsioonid räägivad nende kohta rohkem kui sinu kohta. Sulle jääb alati valik, kui palju sa tahad suhelda inimestega, kes ei austa sinu piire.
Tervenemise juurde kuulub ka lein. Kurbus, viha, häbi võivad tunduda hirmutavalt suured, kui sulle jõuab kohale, mida sa oled kaotanud ja miks. Võta nende emotsioonide kogemiseks rahulikult aega, sest kiired lahendused ei pruugi siin toimida.
Samas on mõnikord oht jääda oma draamasse kinni. See juhtub eriti kergesti siis kui me ei suuda lahti lasta soovist vanemaid süüdistada. Paranendes jõuad sa ühel hetkel taipamiseni, et hoolimata valust, mida nad põhjustasid, siis sisimas soovisid nad sulle head. Nad lihtsalt ei osanud ega teadnud, kuidas olla vastutustundlik ja hooliv täiskasvanu.
Kui sa märkad, et lapsena omandatud rollid ja harjumused mõjutavad tugevalt sinu suhteid, võib nõustamine või teraapia aidata neid mustreid lahti harutada. Kaotatud lapsepõlvest tervenemise eesmärk ei ole muutuda isekaks, vaid õppida endast rohkem hoolima ja oma piire austama. Taastumine tähendab sisemise tasakaalu leidmist nii, et sa kasutad teadlikult oma tugevusi ja lubad endal süütundeta puhata, abi küsida ning olla võrdväärne partner.
