Kui sulle tundub, et armud kogu aeg „valedesse“ inimestesse, siis võib juhtuda, et kannad endas alateadlikku mustrit, mida Pia Mellody nimetab raamatus ” Facing Love Addiction” lähedusest sõltuvaks või lähedusest hoiduvaks käitumismustriks. Mõlemad mustrid on tihedalt seotud kaassõltuvusega ja saavad alguse varases lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest.
Lähedusest sõltuv inimene on valmis kannatama „ armastuse nimel“ emotsionaalset või isegi füüsilist vägivalda, kuna hirm jääda üksi on suurem kui hirm alanduse ja kannatuse ees. Lähedusest hoiduv inimene soovib suhtesse astuda ainult osaliselt kuna tal on sügav hirm liigse läheduse ja emotsionaalse lämmatamise ees.
Enamasti soovib ta hoida suhteid pereliikmetega võimalikult rahulikuna, kuna intensiivne lähedus on talle ebamugav. Samas on Lähedusest hoiduv väga aktiivne väljapool suhet, seal tunneb ta end nagu kala vees. Lähedusest hoiduval on sisemine vajadus kanda vastutust, see on lapsepõlvest tuttav muster ja tagab partneri üle parema kontrolli.
Lähedusest sõltuv kulutab suhtele oluliselt rohkem aega, kui iseendale. Suhtes olles jääb tahaplaanile kõik mis enne partneriga kokku saamist oli oluline nagu sõbrad, hobid , lapsed eelmisest suhtest jne. Ta kipub idealiseerima enda partnerit ja seab talle ebarealistlikke ootusi.
LS inimene pärineb perekonnast, kus vanematel ei olnud laste jaoks aega ega sisemist soovi õppida neid tundma. Vanemate tähelepanu oli keskendunud enda eluga hakkama saamisele. Neil võis olla palju tööd, suhteprobleemid, rahaprobleemid, joomahood või kaootiline elustiil. Või kasvas laps üles ühe vanemaga, kes oli väga haige, kogu aeg tööl või alkohoolik.
Kuna vanemate tähelepanu oli hõivatud muude asjadega, siis oodati lapselt asju, mida eelkooliealine ja algklassides käiv laps ei peaks tegema nagu päevade viisi üksi olemine, ise lasteaeda minemine, endale söögivalmistamine või nooremate laste eest vastutamine jne. Alateadlik sõnum mille laps endaga kaasa võttis oli, et ta ei ole oluline ega väärtuslik sellena kes ta on. Laps tundis end emotsionaalselt ja füüsiliselt mahajäetuna, sest teda koheldi väärkoheldi emotsionaalselt.
Olukorraga hakkama saamise ja tähelepanu nimel õpib ta pingutama ja temast saab tubli laps. Kui lapses kaob usk ja lootus, et ta väärib positiivset tähelepanu ja aktsepteerimist, saab temast mässaja.
Sageli on LS jaoks partner ainus lähedane inimene, kuna ta ei oska luua usalduslikke sõprussuhteid. Samuti on tema enesehinnang on lapsepõlve kogemuse tõttu väga madal, seetõttu igatseb ja ootab LS seda, mida ta oma vanematelt ei saanud – tähelepanu ja tingimusteta poolehoidu. Ebarealistlikult suured lootused takistavad LS-l aktsepteerida tegelikkust.
Ta ei suuda aktsepteerida, et partner ei soovi pakkuda sellisel hulgal tähelepanu. LS hakkab iseennast süüdistama ja teeb endast kõik, et suhe muutuks paremaks. Ta räägib igal võimalusel suhte puudujääkidest, analüüsib partneri lapsepõlve, on veel tublim, soovib koos minna teraapiasse jne.
Kui LS saab lõpuks aru, et partner ei muutu, kogeb ta eriti intensiivselt emotsionaalset mahajäetust, kuna lapsepõlve kogemusele lisandub täiskasvanu kogemus. Selleks, et mitte tunda valu ja pettumust hakkab ta otsima uut kohta kuhu suunata oma tähelepanu. Ta võib muutuda sõltuvaks tööst, hobidest, oma lastest, religioonist, enesearendamisest, telekast, alkoholist. Fookuse muutmine ei muuda tema sõltuvusmustrit..
LS kõige suurem hirm on olla maha jäetud ja jääda üksinda. Kuigi ta on emotsionaalselt, füüsiliselt või vaimselt väärkohtlevas suhtes, siis hirm üksi jäämise ees ei lase tal võtta vastutust. Ta pigem kannatab välja hoolimatuse ja vägivalla, kui jääb üksi.
Kui lapsepõlves oli LS väga tubli ja vastutas suurte eest, siis täiskasvanuna ei oska ta enda vajaduste eest piisavalt hoolitseda. Vajaduste väljendamine tundub imelik ja ebamugav. Sageli ei oska ta küsida abi, luua avatud sõprussuhteid, toituda tervislikult, liikuda piisavalt või võtta vastutus enda sisstulekute ees jne.
Kuna LS-l puudub kogemust normaalsest lähedusest ja hoolimisest, otsib ta enda kõrvale kedagi „tugevat“. Ta valib alateadlikult partneri, kes toob pinnale lapsepõlves kogetud tunded ning teda tõmbab probleemidega inimene, kes on sõltlane või vägivaldne ja kardab lähedust.
LS elab tihti lootuses, et varsti läheb paremaks. Seetõttu lükkab ta edasi vastutuse võtmist edasi ja ei tee vajalikke samme. Selleks et olukord muutuks, on tal vaja õppida ennast väärtustama ja seada enda vajadused esikohale.
Tuleb tõusta püsti tõusta ja muuta seda mida muuta saab – iseennast. Siis on võimalik välja astuda ohvri ja kannataja rollist, sest see ei lase tal näha enda võimalusi. Kõige olulisem on õppida nägema reaalset olukorda ja võtta vastutus enda kätte.
Lähedusest hoiduva inimese aktiivne tähelepanu on suhtest väljapool. Ta rohkem aega tööle, hobidele, kõrval suhetele, alkoholile, sportimisele kui partnerile. Ta on edukas inimene, kes tegeleb korraga paljude asjadega.
Lähedusest hoiduval on hirm muutuda haavatavaks ja kaotada olukorra üle kontroll. Sageli on tal „alati õigus“ ja ta „teab kuidas asjad käivad“. Väljapool suhet tunneb ta ennast palju vabamalt kui partneriga. Tal on sügav vajadus hoida distantsi ja peita end nähtamatute seinte taha nagu töö, aed, mõnuained, sõbrad, hobbi. LH-l on ebamugav ennast avada ja rääkida oma isiklikust sisemaailmast.
Lähedusest hoiduva mustri kandjad on sageli nö. emapojad ja isatütred. Need on inimesed, kes lapsena pidid olude tõttu asendama reaalselt või mõtteliselt „puuduoleva“ vanema rolli. Võib olla kasvatas ema teda üksinda või on laps hoopis alkohoolikust isa lohutaja ja „kaitseb“ teda tubli ja „kurja“ ema eest. Laps muutub vanema heaks sõbraks ja toetajaks
Laps kogeb emotsionaalset mahajäetust, sest ta on vanema silmis justkui „suur“ aga tegelikult on ta veel laps. Kuna laps sõltub täielikult vanematest, siis ei jää tal muud üle kui olukorraga leppida, vastasel juhul jääb ta üksi. Ta harjub sellega, et vastutamine ja hoolitsemine on tema ülesanne. Ta õpib olema tugevam kui ta on.
Sageli kogeb LH lapsepõlves, et vanemad ei austa tema isiklikku ruumi st. tema füüsilisi, vaimseid või emotsionaalseid piire. See juhtub, kui lapsel ei ole kodus oma kohta või kui vanem mõtleb, tunneb ja otsustab kõike lapse eest ja kui last füüsiliset karistatakse, seksuaalselt väärkoheldakse.
Laps kogeb, et vanema aktiivne tähelepanu lämmatab ja ahistab teda. Laps õpib ennast varjama nö nähtamatute seinte taha nt. vaikuse sein, viha sein, sõnade sein, tubliduse sein. Sein on kaitse ja ei lase vanemal teda alla neelata ja lämmatada. Seina taga on turvaline, lähedus on lämmatav ja hirmutav. Lähedusest hoiduv on sageli ka sõltlane, kuna sõltuvus aitab taluda sisemist pinget, mis kaasneb nähtamatu seina taga olemise ja mineviku taagaga.
Kuna LH kasvas üles vanema jaoks „erilises rollis“, siis tekib temas varjatud uskumus, et ta on teistest parem. Tal on vaja õppida nägema teisi inimesi endaga võrdsena, väärtuslike ja võimekatena.
Lähedusest hoiduval ei ole kogemust turvalisest ja normaalsest lähedusest ja ta seetõttu ei oska ta ennast sisemiselt kaitsta. Kaitsetuse tunne paneb teda peituma nähtamatute seinte taha.
Lähedusest hoiduv peab õppima teadvustama enda piire, need aitavad ennast turvaliselt avada, väljendada enda vajadusi, sest ta ei pea võtma nii palju vastutust teiste eest ning ta võib öelda EI.
Mis on lähedus? Normaalne ja terve lähedus on suhe, kus partneritel on võimalik väljendada enda mõtteid, emotsioone ja füüsilisi vajadusi ilma, et sellele järgneksid hinnangud või kriitika. Sisemiste piiride olemasolu ja teadmine kes ma olen on läheduse eeldusteks.
Suhe LH ja LS vahel on seotud äärmusteni kõikuvate emotsioonidega ja nad ei ole võimelised tunnistama reaalset olukorda ega võtma enda tunnete ja vajaduste eest vastutust. Nad mõlemad on üksteisest sõltuvad ja kardavad muutusi.
LS jaoks on sõltuvuse tekitaja partner ja fantaasia mille ta on loonud, kus sundmõtteid ja sundkäitumine ei lasegi tekkida turvalisel lähedusel. LH jaoks on sõltuvuse tekitaja väljapool suhet. Kõik aktiivsed tegevused sobivad (alkohol, narkootikumid, seks, töö, usk, hasartmängud, pidev toimetamine, shoppamine, sõbrad jne), et hoida piisavat ja vajalikku distantsi oma partneriga ja seeläbi tunda end turvaliselt
Lähedusest sõltuv ja Lähedusest hoiduv käitumismuster saavad alguse kaassõltuvusest, mis omakorda areneb välja lapsepõlve väärkohtlevas keskkonnas. Et olla võimeline looma tõelist lähedust, on Pia Mellody arvates vaja teadvustada enda kaassõltuvuse mustrid ja asuda neid muutma. Autor arvab, et ilma selleta ei ole inimene võimeline märkama enda lähisuhetes olevaid sõltuvusmustreid .
- , tubakas, narkootikumid)
Mis neid koos hoiab?
Lähedusest sõltuv ja Lähedusest hoiduv inimene armuvad teineteisesse, kuna nad kogevad tuttavat tunnet, mis on pärit lapsepõlvest.
Lähedusest sõltuvad armuvad enamasti:
- inimestesse, kes tema pärast ei pinguta. See tekitab tuttava tunde..
- inimestesse, kes on raskesti kättesaadavad. Nad tunduvad atraktiivsed.
- Võluvatesse, võimekatesse ja vastutustundlikesse inimestesse. Ärkab üles lapsepõlve fantaasia „ päästjast“ .
Lähedusest hoiduv armub enamasti:
- Haavatavatesse ja abi vajavatesse inimestesse. See tekitab tuttava tunde ja ei lase tekkida olukorral kus ta jääb partneri meelevalda.
- Inimestesse, kelles ei ole piisavalt väge, et enda eest seista. See annab võimaluse kaitsta ja kontrollida partnerit.
Kumbki ei armu inimesse, kes ei omaks mingit laadi sõltuvusi. Sõltlase jaoks on atraktiivne, kui ta kohtab endaga sarnast inimest. LS ja LH jaoks on sõltuvustest vabad inimesed igavad. Nad ei tunne nendega piisavalt keemiat.
Armudes tunnevad nad üksteise suhtes kirge ja tugevat tõmmet, nad kuuluvad kokku. LH tunneb, et ta saab kaitsta ja aidata. Ta kasutab kõiki enda võlusid, et teise jaoks kasulik olla. LS tunneb, et lõpuks ometi on ta leidnud inimese, kes pakub turvatunnet ja hoolib temast. Ta ei märka või ei pea seda häirivaks, et partner on väga hõivatud väljapool suhet.
Sel hetkel kui LS taipab, et ta ei olegi kõige olulisem, muutub ta ärevaks. Ta hakkab avaldama survet, et suhe muutuks lähedasemaks, et partner räägiks endast rohkem, et ta tunneks rohkem huvi, aitaks kodus, et nad veedaks rohkem ühist aega, et ta aitaks lahendada probleeme jne.
Mida aktiivsem LS on, seda rohkem tunneb LH lämbumise tunnet ja hirmu. Sama tunnet kui lapsepõlves, kui tema vanem vajas aktiivselt tema toetust või tungis tema isiklikku ruumi. Selleks, et tunda end suhtes turvaliselt hakkab ta enda ja partneri vahele ehitama nähtamatuid seinu nagu alkoholi sein, töösein, vaikuse sein, sõnade sein, viha sein.
LH muutub väljapool kodu veel aktiivsemaks, sest see loob tunde, et tal on oma elu ja vabadus. Koos eemaldumisega aktiveerub ka sõltuvuskäitumine nt. alkohol, hobid, töö jm. See pakub kontrolli ja rahustab. Kuna koos partneri pealekäimisega ärkavad LH-s ellu lapsepõlves kogetud abituse ja ahistatusse tunne.
Mida enam LH eemaldub, seda rohkem läheb LS paanikasse, sest temas ärkab ellu lapsepõlves kogetud mahajäetuse tunne. Ta kogeb halvavat hirmu üksi jäämise ees. Kui LS lõpuks mõistab, et olukord ei muutu, võib ta loobuda peaga vastu seina tagumisest. Ta kogeb sageli väga intensiivseid ärajääma nähtusid nagu ärevus, paanikahood, värinad, oksedamine, nõrkusehood jne mis sarnanevad sõltuvusainest loobumisega.
Ta võib tõmbuda isegi mõneks ajaks eemale, kuid sundmõtted ja kaunid mälestused ei lase tal loobuda suhtest. Ta igatseb ja tahab partneri tagasi võita. Kui LH märkab, et partner on kaugenenud, võtab temas sageli maad süütunne ja hirm mahajäetuse ees. Talle on oluline, et teda vajatakse. Ta tuleb seina tagant välja, sest tekkinud distants tekitab turvatunnet.
Kui aga suhe on muutunud liiga lämmatavaks alustab LH uut suhet valides sageli endale alateadlikult uue LS partneri. Mõlemal juhul algab kirgliku suhtetango tõmbumise ja tõukumise uus ring. Tango kestab senikaua kuni nad saavad teadlikuks enda tegelikest tunnetest, vajadustest ja käitumisest ning on valmis astuma reaalseid samme muutuste suunas.
Lühikokkuvõte Pia Mellody raamatust „ Facing Love Addiction“ . Eesti keeles on ilmunud Pia Mellody raamat „ Facing Codependence“ ( „ Kaassõltuvus“ e.k.) kirjastuselt Väike Vanker 2007
Kert Grünberg
Kaassõltuvuse terapeut
