Kuulen sageli, kuidas inimesed põhjendavad lähedaste eest liigselt vastutust võttes: „Ma ju armastan teda, ma ei saa teisiti.“ Isegi kui eneseohverdamist peetakse mõnikord armastuse ülimaks väljenduseks siis need, kes ennast aastaid eiravad tunnevad lõpuks läbipõlemist ja kibestumist. Nad avastavad, et on enda vajadusi alla surunud, et olla alati olemas, mõista, päästa ja hoida koos midagi, mis silmade all koost laguneb.
Armastus ja kaassõltuvus võivad välisel vaatlusel tunduda sarnased. Kui me kedagi armastame, siis on ju normaalne, et me hoolime, pühendume, märkame tema vajadusi ja püüame olla talle raskel ajal toeks.
Peamine erinevus peitub armastuse motiivis ja tagajärgedes, sest hind mida kaassõltuvuse tuleb maksta on kõrge. Sageli kannatavad sõltuvussuhtes elavad inimesed sügava üksinduse, lootusetuse, vimma, süü, häbi käes. Sõbrad ja hobid on elust vaikselt ära kadunud, isiklikud eesmärgid on ununenud.
Kui armastus teeb inimese elu paremaks siis kaassõltuvus põhjustab suhete halvenemist, depressiooni, ärevust, enesehinnangu langemist väidab Patric Carnes raamatus „ A Gentle Path through the Twelve Steps“..
Miks me ajame armastuse ja kaassõltuvuse segamini?
Paljud on lapsepõlves õppinud, et hea olemine tähendab sõnakuulelikkust, leplikust ja enda vajaduste alla surumist. Lapsed saavad varakult selgeks, et vanemate armastust saab tubli ja hea olemisega välja teenida.
Kui üks vanematest kuritarvitab alkoholi või on nutisõltlane, siis õpivad lapsed enda vajadusi alla suruma, sest sõltuvus muudab inimese ettearvamatuks ja isekaks. Tema jaoks on võimalus tarvitada olulisem kui pereliikmete vajadused. Kõik teised peavad oma valikud sobitama sõltlase järgi. Lapsed õpivad, et armastus võrdub kohanemisega ebaturvalistes olukordades.
Kaassõltlasi peetakse sageli väga headeks inimesteks, kes ennastohverdavalt teisi päästavad. Kui lapsed kasvavad koos ülevastutava ema ja sõltuvushaige isaga, siis õpivad nad varakult selgeks, et teiste valikute kontrollimine ja enese salgamine on normaalne. Nad ei koge ega näe, et iga täiskasvanu võiks oma vajaduste, valikute ja tagajärgede eest ise vastutada.
Kui vanem laseb lapsel varakult kõike ise otsustada, siis õpivad nad vastutama asjade eest, mis ei ole neile eakohased. Lapsest kasvab nö vanemlikustatud laps, kes tunneb, et tema ülesanne on hoolitseda vanema vajaduste eest. Laps ei tunne ennast turvaliselt ja muutub liiga kontrollivaks, kui peab liiga vara muutuma iseseisvaks. Mõnikord ei taha vanemad lapsele piire seada, sest nad kardavad lapse pahameelt. Sellisest lapsest võib kasvada inimene, kes on ülevastutav ja ei austa teiste piire.
Mida tähendab kaassõltuvus?
Oluline on mõista, et kaassõltuvus ei ole nõrkus või iseloomuviga. See on varases lapsepõlves õpitud viis käituda ja teha valikuid, kuna vanemad ei osanud pakkuda piisavalt turvalist lähedust.
Kui laps kogeb, et tähelepanu, hoolimine või kodune rahu sõltub vanemate seisundist või tujust siis õpib ta ennast kõrvale jätma. Talle kasvavad pähe „tundlad“, mis aitavad jälgida vanemate või õdede, vendade emotsioone, vajadusi ja reaktsioone. Niiviisi suudab ta varakult ennustada, mis hakkab juhtuma, millal on turvaline ja millal mitte.
Täiskasvanuna väljendub see keskendumisena teiste heaolule ja enda vajaduste tagaplaanile jätmisena. Seda mitte sellepärast, et sul ei ole tundeid või vajadusi vaid seetõttu, et sul pole olnud turvaline neid väljendada. Enese eiramine on aidanud sul hakkama saada ja suhteid hoida.
Kaassõltuvusega kaasneb sageli tunne, et sinu roll on teisi päästa või hoida „õigel teel“ . Kui keegi on hädas, kaugeneb või on rahulolematu, siis tunned süüd ja ärevust. Isegi kui olukord ei ole üldse sinu kontrolli all, siis sa üritad kohe midagi ette võtta, aidata ja lahendusi pakkuda.
Nii hakkab armastus märkamatult segunema kontrollimise, päästmise ja meeldida tahtmisega. Armastus muutub kohustuseks mida kannab uskumus: kui mina ei tee ega pinguta siis laguneb kõik koost.
Milline on armastus, mis ei lähtu kaassõltuvusest?
Armastuse peamine tunnus on, et see ei nõua enese ohverdamist suhte nimel – oma sisemaailmast, sõpradest või hobidest loobumist. Sa ei pea enda armastust pidevalt tõestama pingutamise, kohanemise või piiride ületamisega.
Sa ei pea kartma, et suhe laguneb, kui sa oled ehedalt sina ise. Sellises suhtes tohivad mõlemad olla eraldi inimesed ja väljendada üksteisele oma mõtteid, tundeid, vajadusi ilma hirmuta. Kokkulepped kehtivad ja keegi ei pea kedagi pidevalt päästma.
Peamised erinevused:
- Kaassõltuvuses juhib inimeste valikuid sageli hirm kaotuse, üksinduse või konflikti ees.
- Armastuses juhib sind teadlik valik. Sa oled selle inimesega, sest ta meeldib sulle niisugusena nagu ta on. Sa ei looda, et ta muutub oluliselt teistsuguseks.
- Kaassõltuvuses on sinu fookus teisel inimesel. Sa eirad enda olulisi vajadusi, tundeid, väärtusi. Sa reageerid tema asjadele ja ei suuda ennast reguleerida st rahustada.
- Armastuses püsid sa endaga kontaktis ja oled eneses kohal – sa märkad, mida sina tunned ja vajad. Sa väljendad ennast ausalt ja rahulikult.
- Kaassõltuvuses kardad sa väljendada oma piire. Sa kardad olla aus oma ootuste, vajaduste, tunnetega.
- Armastuses on selged piirid enesest mõistetavad ja neid ei ole vaja põhjendada ega õigustada.
- Kaassõltuvust toidab lootus, et teine muutub ja siis saab kõik korda.
- Armastuses tunnistatakse reaalsust st seda mis tegelikult toimub teie vahel ja selle põhjal tehakse otsused suhte kohta.
Kuidas ära tunda, millist elu sa praegu elad?
Tegelikult ei ole ju küsimus selles kas sa armastad vaid kuidas sa armastad. Tee väike sisevaatlus ja küsi enda käest:
- Kas ma tunnen ennast suhtes turvaliselt või on temaga koos olles palju ettearvamatut?
- Kas tema vajadused ja tunded on tähtsamad kui minu omad?
- Kas mul on talle raske öelda EI isegi siis kui olen väsinud või ülekoormatud?
- Kas ma muutun ärevaks ja tunnen süüd, kui ta distantseerub või on rahulolematu?
- Kas minu eneseväärtus sõltub sellest kui rahul ta minuga on?
- Kas ma muutun temaga koos olles paremaks inimeseks?
Kui sa vastad jaatavalt mitmele küsimusele, siis see ei tähenda automaatselt, et sinuga on midagi valesti. See tähendab, et oled minevikus õppinud armastama viisil, mis sind kurnab. See ei ole sinu süü, kui sa oled harjunud teise vajadusi ettepoole seadma.
Kokkuvõtteks – armastus ei vaja enese ära kaotamist.
Kuigi armastus ja kaassõltuvus võivad väliselt sarnaneda, sest mõlemas on pühendumist ja soovi olla teisele toeks, siis erinevad nad selgelt selles, kuidas sa ennast armastades tunned.
Kaassõltuvust juhib hirm kaotuse, konflikti või hülgamise ees. Selle tõttu unustame oma vajadused, piirid, väärtused ja tunded. Kaassõltuvas suhtes muutub armastus millekski, millest peab iseennast ohverdades iga hinna eest kinni hoidma.
Suhtes, mida juhib armastus, ei pea sa ennast maha jätma selleks, et olla hoitud. Sellises suhtes tunned sa ennast turvaliselt, vastutus on jagatud, piirid on lubatud ja lähedus ei sünni kannatusest vaid ausast kohalolust.
